868

Райво Ууккиви

Харьюмаа и Рапламаа

Читайте наш журнал

Kandideerid 2015 valimistel Riigikokku. Miks?

Otsustasin kandideerida. Põhjuseid on mitmeid. Oleme kuulnud kriitikat selle kohta, et Riigikogus on liiga palju tagumikutundide täisistujaid ja niisuguseid inimesi, kes on olnud tuntud erinevatel aladel, mis erilist kooliharidust ei nõua ja selle tegevuse lõppemisel õnnelikult oma tuntuse lainel Riigikokku purjetanud (mõni selle sõna otseses mõttes). Ja kui niisugused inimesed hakkavad RK liikmena intervjuusid andma, siis tekibki vaatajatel küsimus, et mis toimub? Kas meie esinduskogus peaks olema karjääri lõpetanud sportlastele pansionaat või alla keskmise lauljate kindel kuuteenistus või telediktorite karjääriredeli viimane aste jne., jne.

Kindlasti on Riigikogu läbilõige meie rahvast ja kui rahvas on ka need omal ajal tuntud sportlased, kuid poliitikutena täiesti tundmatud inimesed sinna valinud, siis peab nii olema. Aga siis ei maksa ka viriseda. Minu kandideerimise eesmärk on anda valijale võimalus saata Riigikokku teadmisi ja kogemust ning seeläbi püüda seda esinduskogu ka veidike spetsialiseerida. Kui valija ikka otsustab, et õigem on saata erinevaid riigijuhtimise otsuseid tegema vananev teletöötaja või laulja, kes ansamblis laulmist vaid matkib, siis olgu nii. Aga siis ei maksa ka hiljem kritiseerida otsustajate poolt tehtud otsuseid.

Mis võiksid olla sinu tugevused?

Juba sai mainitud, et pean oma tugevuseks nii koolipingis kui ka kogemustest omandatud teadmisi. Kui kooliharidus annab eeldused, siis ehk kaalukamgi on saadud teadmiste rakendamine päriselus ja seejärel nende kogemuste analüüsimine. Kunagi pole nii, et koolist saadud teadmised oleks üks-ühele kasutatavad järgnevas tööelus. Seda kindlasti ei usu ükski kõrgkooli lõpetaja, ei uskunud ka mina kui oma esimese kõrgharidust tõendava diplomi kätte sain. See teadmine saabub siis kui peadki hakkama iseseisvalt tööle. Uskuge, Facebook, Twitter ega isegi Google siin ei aita. On ju meiegi parlamendis selliseid inimesi, kes pole päevagi päris tööd teinud, kes on otse koolipingist maandunud 101 valitu hulka.

Need inimesed mõtlevad, et nad teavad kõike ja ei pane tähelegi, et tegelikult on nad oma partei tooted, kes on samastunud erakonnaga. Kui niisugused ükskord peavad oma peaga mõtlema hakkama ja otsuseid tegema, siis mina pole küll kindel, et nad seda üldse julgevad või milline on julgemise korral otsuse kvaliteet. Siiani on nad ju olnud kollektiivsed nupuvajutajad. Ja siin, ma loodan, ongi minu tugevus.

Mul on kaks kõrgemat haridust, neist üks inseneri oma, mis tugevdas loogilist analüütilist mõtlemise võimet ja teine sotsiaalteaduste magistrikraad, mis on andnud teoreetilised teadmised haldusjuhtimisest (sama mis avalik haldus sh riigijuhtimine). Lisaks päris pikk karjäär erinevates valdkondades, millest viimased 10 aastat olen olnud tegev kohalikes omavalitsustes ja näinud seestpoolt kolme täiesti erinevat omavalitsust nende rõõmude ja muredega. See on unikaalne kogemus, mis annab võimaluse väidelda kõikide haldusreformi „teoreetikutega“.

Milline teema on kõige enam südames?

Ilmselt eelmise küsimuse vastusest võib juba järeldada, et see teema on mure omavalitsuste reformi ja regionaalpoliitika pärast. Samas on nimetatud reformid ja nende õigesti läbi viimine tegelikult vaid vahendid. Mure peaks meil kõigil olema selles, et leida kuidas tänastes üleilmastumise ja vabaduste tingimustes saavutada Eesti piirkondade MITTE kokku jooksmine Tallinna ja selle ümbrusesse või sootuks MITTE lahkumine välismaale.

Olen seisukohal, et kõige olulisem ongi meil saavutada konsensuslik ja poliitiliste parteide ülene kokkulepe selles mida me tahame näha Eestis lähemas ja kaugemas tulevikus. Kui me oleme rahul sellega, et Eesti see on Tallinn ja kuldse ringi vallad ümber selle, siis olgu nii – laseme samamoodi edasi. Kui tahame, et ka ääremaad ellu jääksid ja nende kogukondlik kultuuripärand säiliks ehedalt, mitte vaid muuseumis, siis tuleb midagi muuta. Ei saa tahta koos liberaalset ja ultra vaba tööturu poliitikat ja põhiseaduse preambula kohast autentse kultuuri säilimist. Tegelikult isegi võiks saada, kuid see läheks meile kordades kallimaks kui reguleerida (stimuleerida) riigi poolt töökohtade loomist  (ma ei mõtle siin ainult riigi poolt loodavaid töökohti) maakondadesse ja omavalitsustesse.

Õnneks SDE programmis on sellele küsimusele ka mõeldud. Seega minu suurim missioon oleks mitte niivõrd haldusreform või regionaalpoliitika, vaid kodumaa kus igal pool oleks hea elada, kus igal pool inimesed tunnevad, et neist hoolitakse, et riik ei ole neid maha jätnud – on olemas postkontor, konstaabel, päästjad, õpetajad, arstid. Et selleni jõuda on vaja kokku leppida kohalejõudmise teed. Nendeks on regionaalpoliitika ja erinevad reformid selle sees. Ja nendega ei suuda jõuda kindlasti mõistliku tulemuseni Riigikogu, milline koosneb tippspordist tipppoliitikasse suundunud hariduse ja kogemuseta spordipensionäridest või keskpärastest bändimeestest. Isegi kohaliku omavalitsuse tegelased, kes oma karjääri on läbinud ühes omavalitsuses, ei pruugi mõista regionaalpoliitika tõelist olemust ja Eesti tegelikke probleeme. Seega võiks öelda, et kahes viimases küsimuses küsitule antud vastused koosloetuna võiksid olla vastuseks sellele miks kandideerin ja mis on minu missioon. 

Aga muret teevad ka sootuks maalähedasemad teemad, millest üheks on kindlasti eriti oluline eestlase tervis. Olles ise täiskarsklane ja tehes meeleldi sporti, ei saa ma jääda külmaks kui näen avalikus ruumis pealesurutavat sädelevat ja positiivse kuvandiga mõnuainete reklaami. Olen selgelt seisukohal, et alkoholireklaam peab meie avalikust ruumist kaduma. Veel enam, ta peab asenduma teabega, milline näitab alkoholi kahjulikkust. Nõus, et sellel liinil tehakse teavitust tänagi, kuid kõrvalt vaadates on alkoholi positiivsena kuvav osa avalikus ruumis kindlasti ülekaalus ja see peab muutuma. Seega soovin propageerida tervislikke eluviise isikliku eeskuju najal ja teisalt teha selgitustööd kahjulike mõnuainete reklaami keelustamiseks.

Kindlasti on siinkohal oluline selgitada inimestele, et rohkem on vaja seda teemat enda sees avada ja mõtelda sellelegi, et millised poliitilised jõud täna elavad alkoholitöösturite armust, kelle ülimalt positiivsed ja sotsiaalsed reklaamikampaaniad makstakse kinni alkoholiturult teenitud vahenditest ehk meie laste tervise arvelt. Minule teadaolevalt on Eestis selles küsimuses oma kahepalgelisust demonstreerinud vaid üks erakond, kes ka oma valimisreklaamis lubab kindlalt vanamoodi edasi minna. Valijad peaksid kampaaniaperioodidel süüvima nende värviliste ja hoogsate sõnumite sisusse.

Kolmandaks südameasjaks on mul aidata Riigikokku pääsemisel neid omavalitsusi, millistega olen oma omavalitsuse karjääri jooksul kokkupuutunud, nõu ja jõuga. Koduvallas on oluline, et lõppeksid korruptiivsed ja hämarad ning sealjuures maksumaksja raha raiskavad tegevused. Raasiku ja Vihula valda saab kõige enam aidata seadusandluse muudatustega, mis ühelt poolt tagaksid kohaliku omavalitsuse vajalikus määras rahastuse ja (eriti Vihula puhul) elimineeriksid rahva väljarände ja pööraksid selle inimeste kodukohta tagasitulekuks. See viimane on pikem protsess ja vajab mitmeid meetmeid ning tegelikult viib meid tagasi esimese teemani – regionaalpoliitika väljatöötamise vajaduseni.

Kindlasti on mul kavatsus sõna sekka öelda muudeski küsimustes. Eks ma olen kokkupuutunud nt õpetajate erineva kohtlemisega, keskkonnateemadega, teede rahastamisega ja neis asjades loodan kindlasti arvamust avaldada.