865

Лийза Овийр

Харьюмаа и Рапламаа

Читайте наш журнал

Sündisin 1. märtsil 1977 aastal Tallinnas ja Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna lõpetasin  aastal 2000.

Perioodil 1997/1998 töötasin referendina Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis.

Erialasele tööle asusin 1998 aastal AS Tallink Gruppi juristina ja alates 2008 olen töötanud juhtiva juristina AS-s Eesti Energia.

Lisaks olen olnud aastatel 2000-2004 Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni liige ja alates aastast 2013 andnud koolitusi individuaalse ja kollektiivse töösuhte teemadel.

Olen Eesti Naisliidu liige.

Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga liitumisest

Eesti Rahvusraamatukogus toimus 7. märtsil 2014 aastal Eestimaa VI Naiste Kongress pealkirjaga “Eesti kasutamata võimalus”. Kongressi eesmärgiks oli ennekõike leppida kokku tegevussuundades ühiskonna sooliselt tasakaalustatud arenguks ja leida võimalusi naiste osakaalu suurendamiseks erinevatel otsustustasanditel sealhulgas poliitikas, avalikus sektoris ja majanduses.

Eesti Naisliidu liikmena osalesin konverentsil panelistina arutelublokis „naiste majanduslik iseseisvus“. Muuhulgas tõstatusid teemad - miks naised pole poliitikas otsustajate hulgas ja miks sõltumata kõrgemast haridustasemest, saavad naised endiselt oluliselt vähem palka?

Olen oma loomult tugeva õiglustunde ja sügava sotsiaalse tunnetusega inimene. Seetõttu kuulates ettekandeid, arvamusi ja eelkõige näiteid elust, tabas mind äratundmine, et ma suudan ja TAHAN midagi ette võtta, et muuta meie elukeskkonda ausamaks ja turvalisemaks kõigile. Tundsin, et just poliitikas saan anda oma panuse, et Eesti muutuks järjest paremaks paigaks elamiseks igale Eesti elanikule.

Seega haarasin konverentsil Marianne Mikkol „nööbist“ ja esitasin soovi astuda Sotsiaaldemokraatlikku erakonda.

Miks just see erakond? Meie riigi kiire areng on olnud maailmas muljetavaldav ja kiire areng on saavutatud paljuski tänu ettevõtlusele keskendumisele. Ja see on olnud hea valik. Praegu on aga meie areng ühiskonnana jõudnud minu hinnangul sinna, kus enam tuleb tõsta tähelepanu keskmesse INIMENE. Ka Eesti inimarengu aruande 2012-2013 kohaselt peaks Eesti lähiaastate ülesandeks saama nõrgemate ühiskonnaliikmete järeltoomine, võimestamine, neile positiivse arenguperspektiivi pakkumine. Abbot ja Wallace on rõhutanud, et majanduskasv üksi ei tõsta edaspidi enam elukvaliteeti, kui SKP kasvuga ei kaasne sissetulekute ebavõrdsuse vähenemine ja kui SKP kasv ei paranda leibkondade toimetulekut. Eesti fiskaalpoliitiline edu on vaja viia mikrotasandini – inimeste igapäevaeluni.[1] Olukorras, kus tunnetuslikult hindavad eestimaalased end viletsamaks kui näitab objektiivne statistika (nt terviseseisundi või palga vastavuse osas töötaja kvalifikatsioonile), tuleb mõelda, kuidas võimestada eestimaalasi nii, et nad tunneksid end väärtuslike ja mõjukatena[2].

Me oleme ühiskonnana piisavalt jõukad, et kindlustada väärikas elu ka kõige nõrgematele- eelkõige lastele, vanuritele ja puuetega inimestele. Siinkohal pean silmas lisaks fiskaalpoliitikale ka elu toetava seadusandluse väljatöötamist ja kõigisse inimestesse lugupidava suhtumise kujundamist.

Arvestades maailmavaatelisi kokkulangevusi kõige olulisemates küsimustes, oli Sotsiaaldemokraatlik erakond - kui kõige inimkesksem erakond Eestis, minu jaoks ainuvõimalik valik.

Ja kui erakonna poolt tehti ettepanek kandideerida Riigikogu valimistel, siis tundsin, et olen valmis sellist otsust tegema.

Mida ma soovin ära teha?  Eelkõige aga mitte ainult, on minu jaoks olulised eelpool mainitud teemad. See tähendab sooline võrdõiguslikkus, väärikas elu puuetega inimestele ja vanuritele ning laste õigus turvalisele elule.

Mind huvitab väga keskkonnaõigus ja seda nii keskkonnakaitse kui ettevõtlusaspektist aga ka seotuses regionaalse arenguga. Seega soovin kindlasti osaleda käimaolevas keskkonnaõiguse regulatsiooni muutmises. Pean oluliseks, et läbiviidavad muudatused oleksid piisavad eesmärgistatud tulemuse saavutamiseks.

Olles olnud mitmeid aastaid seotud põlevkivisektoriga, olen veendunud antud sektori olulisuses nii riiklikul tasandil energiaturvalisuse seisukohalt, kui ka regionaalselt suurima tööandjana Ida-Virumaal. Põlevkivisektor on seoses nii keskkonnaõiguse muudatustega, kui ka muutustega maailma majanduses omamoodi ristteel. Soovin hea seista, et selle olulise sektori areng vastab maksimaalselt riigi ja rahva huvidele.

Samuti soovin olla osaline Eesti merenduse arengu jaoks vajaliku keskkonna loomisel. Seis Eesti merenduses kaugeneb kiiresti riiklikus arengukavas „Eesti Merenduspoliitika 2011-2020“ seatud eesmärkidest. Kui üheks eesmärgiks seati kaubalaevade tulek Eesti lipu alla, siis eelnimetatud dokumendi kehtivuse ajal on lahkunud Eesti lipu alt ka viimane kaubalaev. Seega eesmärgid ja meetmed eesmärkide saavutamiseks on selges ja olulises vastuolus. Arvestades, et Eestis on mitmeid koole, kes annavad eriharidust just nimelt meremeestele, tuleb üle vaadata nii haridustellimus kui ka koostöös seotud osapooltega leida kiiresti lahendused, et taastada Eestis kaubalaevastik.

Teemasid, millega ma soovin poliitikas tegeleda ja mille osas on mul olemas ka vajalik pädevus, on veel- nimetasin eelpool vaid minu seisukohalt pakilisemad.

Samas saab lahenduste leidmise sõnastada ühe suure ja olulise teema osana - riik peab hakkama seadma pikaajalisi eesmärke, kusjuures lahendused peavad sõltuma eesmärkidest. Iga lahenduseks pakutavat meedet tuleb analüüsida ja kaaluda võtmes, kas on see parim antud eesmärgi saavutamiseks ja kas see läheb kokku riigi arengusuundadega tervikuna.

Vaid nii suudame vältida lõputuid muudatusi ja reforme, mis on läbiviidud kas ainult linnukese pärast, või siis osaledes võidujooksul „kes on suurim reformija“. Reaalsuses jäävad need reformi- ja arengukavad paraku tihti riiulitele tolmu koguma ja tegelik elu kulgeb sageli suunas, mis on vastupidine arengukavades kirjapandule.

Tulles tagasi alguse juurde, siis leian, et kõige aluseks on LUGUPIDAV hoiak iga ühiskonna liikme suhtes. Erinevatel inimestel on erinevaid arvamusi, veendumusi ja põhimõtteid. See ei saa aga olla põhjuseks väiklusele ja kurjusele üksteise suhtes. Kui me võtame enda arvamustest erinevaid rumaluse või rünnakuna, hävitame me sellega võimaluse koostööks. Samas vaid koostöö on see, mis annab tulemuseks parima võimaliku elukeskkonna suurimale võimalikule hulgale inimestele.

Seega - üksteise suhtes lugupidav hoiak, oma eesmärkide selge ja aus väljendamine, hoolivus kaaselanike suhtes ja koostöö on viis, kuidas edaspidi soovin osaleda poliitikas.

Austusega,

Liisa Oviir

 

 

[1]    Toots, A. (2013) Kokkuvõte: Eesti elukvaliteedi paradoksid. Eesti inimarengu aruanne 2012-2013. Eesti maailmas. Eesti Koostöö Kogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2013/05/EIA20122013.pdf

[2]    Ibid.