874

Анне Лехт

Харьюмаа и Рапламаа

Читайте наш журнал

Kui mulle tehti ettepanek kandideerida Riigikogusse, siis ei hüpanud ma rõõmust lakke. Vaagisin pikalt - mida saan ma omi põhimõtteid aluseks võttes ja omandatud teadmisi-oskusi kasutades riigi jaoks ära teha? Mida saan praegu ja mida saaksin koos SDE targa ja kompetentse meeskonnaga?

Olen 30 aastat elanud maapiirkonnas ja töötanud erinevates valdkondades. 12 aastat koolis  majandusjuhatajana, 20 aastat ettevõtluses ja aasta Raikküla vallavanemana. Ma hindan kõrgelt  hariduse tähtsust ja leian, et väga oluline on omandatud teadmiste ja oskuste  rakendamine töös ja elus. See  annab elukogemuse.

Kõrghariduse omandasin raamatupidamise erialal. Oman  teadmisi ning kutsetunnistust ka agronoomias. Neid teadmisi olen kogu oma karjääri jooksul järjepidevalt kasutanud, mistõttu orienteerun finantsmajanduses ja samas olen  kursis  põllumajandussaaduste tootmise võlude ning valudega. 

2014 aastal andsid vallakodanikud mandaadi meie meeskonnale, et saaksime Raikküla vallas   teenida inimeste huve, luua uusi väärtusi, korraldada kohalikku elu, pakkuda vajalikke teenuseid ja luua tingimusi paremaks eluks. Minu praegune töö innustab mind, lähen igal hommikul rõõmuga tööle, sest näen, et minust sõltub midagi. Ma saan oma rahva  heaks midagi teha.

Kohalikul tasandil oleme saavutamas  parteide ülest koostööd selle nimel, et inimestel oleks Raikküla vallas hea elada. Olen veendunud, et saame samasugust tööd teha  Riigikogus, riigi tasandil. Kõik me ju soovime ühte ja sedasama, et INIMESTEL OLEKS EESTIS PAREM ELU.

Olen teadlik vastutusest, mis on minu õlgadel  täna ja mis lisanduks Riigikogu liikmena.

Otsustasin kandideerida, sest  on oluline, et  Parlamenti kuuluvad  inimesed kes omavad teadmisi ja oskusi erinevatest eluvaldkondades. Riigikogu liikmete hulgas peab olema rohkem inimesi  kes on kursis eluga ka kaugel külas ja  väikeses vallas.    Parlamendis on  piisavalt  tuntud nägudega lauljaid, sportlasi ja  telediktoreid.  Erinevte valdkondade inimesed on erinevate tedmiste ja oskustega ja see annab õige tervikpildi Eesti elust.

Enamus poliitilisi otsuseid tänases Eestis ei keskendu inimeste heaolule. Ollakse nii keskendunud  viie rikkama riigi hulka saamisele, et valitsus ei ole seda tähelegi pannud, et osa rahvast on sellest rongist maha jäänud. Perroonile jäänud inimesed vaatasid ringi, kui rong mööda tuhises ja olid sunnitud istuma teisele rongile või laevale ja sõitma sinna, kus neid oldi valmis vastu võtma.

Tänase Eesti üks suuremaid väljakutseid on minu arvates võitlus ääremaastumise vastu. Töötama peame selle nimel, et elu maal ei hääbuks ja et tühjaks jäänud külades hakkaksid taas toimetama inimesed, et sealt kostaks laste kilkeid.

Hämmastav, kui paljud inimesed korraldavad vabatahtlikult kohalikku elu. Nad on kohal talgutel, käivad huviringides, laulavad-tantsivad ja teevad kõik, et laulu- ja tantsupeost saaks kogu Eesti rahva pidu.

Selleks, et tagada külaelu jätkusuutlikkus - külaseltside ja huviringide elav töö, on vaja luua süsteem, mis annab kindlustunde neile sädeinimestele, kes loovad ja hoiavad maapiirkondades rahvakultuuri.

Pahatihti raugeb eestvedajatel, kes päevasel ajal on seotud oma põhitööga, jõud vaimuelu ja sisulise tegevuse suunamisel. Öötundidel võib küll kirjutada projekte ja teha raamatupidamist, kuid mitte juhendada huviringe.

Riik ei ole seni neile inimestele küllaldaselt tähelepanu pööranud, jättes vastutuse kogukonna ja omavalitsuse kanda. Ilma riigi lisapanuseta hakkab sära sädeinimeste silmades tuhmuma.

Kohaliku elu ja kohalike kogukondade toetamine kuulub nii riigi kui omavalitsuste kohustuste hulka. Kohalikul omavalitusel aga napib selleks vahendeid. Vajame selles riigi abi.

Võtmeküsimus on minu meelest ka ettevõtlikuse ergutamine, ettevõtjatele soodsa keskkonna loomine, et tekiksid ja  säiliksid töökohad. Mida edukamad on meie  ettevõtjad,  seda  tulusamaid töökohti nad loovad. 

Oluline on inimeste liikumisvõimaluste parandamine ja seegi, et lasteaed ja kool asuks kodu lähedal. Inimesed, kes on jäänud maaelule truuks, hindavad siinset turvalist elukeskkonda ja ootavad meilt välja arendatud taristut. Omavalitsus siin üksi toime ei tule. Siingi on vaja riigipoolset sekkumist.

Koole, haiglaid, politseijaoskondi, postkontoreid, pangaautomaate ja tuletõrjeüksusi - kõike seda, mida me turvaliseks eluks vajame ja mida me oma riigilt ootame, järjest suletakse ja kellelegi ei lähe korda meie vastuväited. Miks siis imestad, et inimesed maapiirkondadest lahkuvad. Aga kui lasteaiakohti ja koole pole, sularaha ja postipakkide kättesaamiseks peab sõitma mitukümmend kilomeetrit, siis kuidas inimesed siin hakkama saama peaksid? Milleks neile see riik, mis võtab otseste ja kaudsete maksude näol igaühe teenistusest pea poole endale, kuid vastutasuks ei suuda tagada ei laste, perede ega noorte vajalikku materiaalset, psühholoogilist, moraalset ega ka juriidilist tuge.

Väga paljud Eesti pered elavad üksikema palgast, mis on meeste omast pea kolmandiku võrra väiksem. Kui isa ei soovi oma lapsele elatisraha maksta, siis peab seda tegema riik. Riigil on hoobasid, kuidas mõjutada lapsevanemat, kes ei tunne vastutust oma last rahaliselt toetada. Lapsed peavad oma elatisraha kätte saama kohe.

Sotsiaaldemokraadina pean inimväärikusevastaseks seda, et inimene töötab täistööajaga ja ei ole võimeline selle eest teenitava palgaga katma igapäevaseid elamiskulusid. Inimväärikuse küsimus on seegi, et hambaravi alarahastatuse ja kalli ravi ning  väiksete palkade tõttu on paljud inimesed lagunenud hammastega, mis omakorda toob kaasuvaid tervisehädasid.

Iga aasta töötatud aja eest peab inimene saama ühe pensioniaasta.

Kandideerin Riigikogusse  Eesti heaks, kus ei valitse nii suur sotsiaalne ebavõrdsus. Eesti riik on võimeline ja kohustatud oma inimestele pakkuma inimväärseid elamistingimusi.

Kandideerin Riigikogusse  Eesti heaks, kus lapsed ei kasva üles vaesuses, vaid kõik lapsed saavad uinuda täis kõhuga ja soojas toas. Kus lastel on kindel teadmine, et tema turvatunne püsib, sest ema või isa ei pea minema tööle kusagile kaugele. Et tema vanemad on iga päev lapse kõrval, mitte ei pea rabelema töötades mitmesaja kilomeetri kaugusel või hoopiski välismaal. Laps saab käia lasteaias ja koolis, kus soovib ning huvialaringides osalemine on kõigile lastele kättesaadav. See on riigi ülesanne, mille lahendamine täna lükatakse omavalituste 365 ülesande hulka.

Usun, et naised peaksid ühiskonnaelus tänasest rohkem kaasa rääkima. Meil on Eestis naisi peaaegu 54 % rahvaarvust, kuid Riigikogus täna vaid 20 naist.

Me ei saa tänaste olemasolevate probleemide puhul silmi kinni pigistada ja teha nägu, et see kõik on kellegi teise probleem. Aga kelle siis?

Võtmesõna on INIMESED, sest nemad on meie suurim väärtus ja seisan selle eest, et elamisväärne elu oleks võimalik ka väljaspool suurlinnasid, et inimesed tahaksid tagasi sinna kuhu tegelikult kuulub nende süda: Eestisse, väikeasulatesse, taludesse, koju.

 Meist kõigist sõltub Eesti tulevik! Olgem vaid aktiivsed!

Kandideerin Riigikogusse, sest tean millised on meie tänased probleemid mis vajavad lahendamist ja olen valmis  Riigikogus nende probleemide lahendamise nimel töötama.

Kõike paremat soovides ja teie toetusele lootma jäädes,

Lugupidamisega

Anne Leht

Raikküla vallavanem