848

Tiiu Kuurme

Tallinn: Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita

Tiiu Kuurme

Olen Tiiu Kuurme, kasvatusteaduste dotsent, ja mu kutsumus läbi teadliku elu on olnud mõtelda, lugeda, kirjutada. Mõtlema ja kirjutama on kutsunud mitut laadi probleemid inimese ja ühiskonna olemisviiside üle. Oleme jõudnud ajastusse, mil eksimine on antud vabaks, ent tähtsate üksikisikute eksituste tagajärgi tuleb meil taluda koos. Kuidas edasi, mis sõltub minust ja igaühest, kes on harjunud arvama, et temast ei sõltu midagi? Kas sellisel ühiskonnal on lootust, kus küll räägitakse hoolimisest, aga tegelikult ei hoolita, kus küll räägitakse sõnavabadusest, aga oma vabaduste kasutamise eest ei vastutata, ja kus sõnavabadus lõpeb seal, kust algavad kellegi võimu piirid, ja inimeste hirmutamise ning vaigistamise vahendid on muutunud vaid rafineeritumaks?

Viimased 20 aastat on mul olnud võimalus õpetada üliõpilasi, suunates neid avastama asju, mis kuuluvad ühiskonna ja igaühe enese kasvatustegelikkusse ning isiksuse arenguloosse. Õpetan mitmeid kasvatusteaduslikke aineid, mille läbivaks sisuks väärtuste ja tegelikkuse keeruline vahekord.

Minu eluloost.

Sündisin 1953. aastal Harjumaal Kose vallas. Kasvasin varasema lapseea aja Tartus ja alustasin seal ka kooliteed. Põhikooliaja 4.- 8. klassini käisin Koeru koolis ja elasin Koeru lähistel maal, saades aimdust ja tunnet, mis on maaelu ja mida on meiega teinud sotsialistlik suurpõllumajandus. Keskkooliaja käisin Tartus legendaarse õpetaja Vello Saage kirjandusklassis, kelle käe alt on tulnud palju kirjarahvast. Tartu ülikoolis õppisin eesti keelt ja kirjandust ning ajakirjandust, spetsialiseerudes kirjutama kasvatusest, haridusest ja koolist. Tööelu on mind viinud algatuseks Tallinna ülikooli eelkäija, pedagoogilise instituudi õppe-abi töötajaks, sealt edasi teaduriks tollases Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis ning edasi taas teaduriks TPedI-sse ja sealt lektoriks. Doktorikraadi koolitegelikkuse ja haridusideestiku suhtest kaitsesin Oulu ülikoolis 2004. aastal. Sellest aastast alates olen dotsent. Olen abielus, mul on täiskasvanud poeg ja tütar, olen ka vanaema.

Mida veel teinud olen? Avaldanud paar raamatut, korraldanud aastaid mitteformaalseid suvekursusi koolirahvale, kes mõtlevad peavoolust erineval viisil. Avaldanud kogu aeg mitmesugustes väljaannetes artikleid haridussüsteemi ja inimideaalide problemaatilisest vahekorrast, avaldanud ka üle 140 teaduspublikatsiooni, osa neist rahvusvahelistes väljaannetes, pidanud igasugustes kohtades ja kogunemistel mitmetel teemadel ettekandeid, osalenud rahvusvahelises erialases koostöös. Minu valdkondadeks, millest arvan end midagi teadvat, on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Juhin kasvatusteaduse magistriõppekava. Olen alati mõelnud ja toiminud mõnevõrra erinevalt, kui seda näeb ette valitsev peavool, ja nii olen jäänud ausaks enese ees. Meeldib reisida, matkata looduses, kasvatada lilli, pildistada.

Miks kandideerin SDE nimekirjas, kuulumata ise ühtegi parteisse? Ideestik, mida esindavad sotsiaaldemokraadid, on olnud südamelähedane alati, sest ideede tasandil on siin inimene tähtis, kedagi ei tohi jätta üksi ja hädasse ning inimesse tuleb uskuda. Sotsiaaldemokraatlik ideestik püüab vältida ühiskonna suurt kihistumist, luua igaühele võimalusi ja saavutada arenguline tasakaal. See ei vähenda nõudlikkust anda oma panus ühiskonnale ja saada sellele toetudes vääriline positsioon. Sest igaühe heaolu eelduseks on hästi toimiv majandus. On iseasi, kuidas see kõik teostub praktikas ja kas alati suudetakse käia oma sõnade järgi. Konkreetne ajend valimisnimekirjas olemiseks on, et ainsana meie parteidest väärtustatakse sotsiaaldemokraatide seas naiste inimväärset elu, õigust elada ilma vägivallata, osaleda võrdväärsena otsustusprotsessides ja saada kõigil tasanditel võrdväärselt koheldud. Kui mul õnnestus projektidesse kutsumise toel tutvuda lähemalt sugupoolte teooriatega ja analüüsidega naiseks ning meheks kasvamisest haridussüsteemis, avanesid silmad, et näha, kuidas on need asjad korraldatud meie armsal väikesel kodumaal. Vaikiv kõigega leppiv hästi õppiv tüdruk, keda ootab madalapalgaline töökoht, ning ülemeelik poisslapsest elu peremees, kel õppida justkui pole vajagi, et olla tähtis ja juhtida – kas on need arhetüübid see, mille abil kulgeda tulevikku, kus iga inimese sisemised ressursid on ühiskondlik varandus, sealhulgas tema inimlik väärikus? Just sotsiaaldemokraatidele tänu on paarisuhtevägivald muutunud ühiskonnas oluliseks diskursuseks ja alla on kirjutatud dokumendid, mis aitavad meil jõuda läänelike demokraatiariikide peresse.

Veel teeb muret üha süvenev tendents, et protsesse juhtima ja oluliste asjade üle otsustama pääsevad inimesed, kel puudub vajalik professionaalne ja hariduslik kompetentsus. Teisisõnu, anname oma kallid tähtsad asjad asjatundmatute juhtida, aga arved esitatakse meile kõigile. Teeb muret, et valesti, halvasti ja alatult toimivaid võimul olijaid ei saa takistada ega tagasi kutsuda, ning nende tehtud kuri lõhub kultuuri ja inimsaatusi. Tahaksin seista selle eest, et iga olulisele ametikohale kandideerija on läbi kaalutud nii oma pädevustelt kui isikuomadustelt, ja eetiliselt eksinuil tuleb taas tõestada, et nad pälvivad usaldust. Halbu ja ohtlikke arenguid tuleb avalikult analüüsida ning nad katkestada, ja selleks välja töötada mehhanismid. Teeb muret, et paljudes valdkondades on vorm ja formaalsused muutunud tähtsamaks kui asjade sisu. Ent tühi kott ei püsi kaua püsti, teadis ka rahvasuu. Tahaks seista selle eest, et taas on asjade sisu tähtsaim ja otsustav, ning mitte pole seda kulissid ja end õukonda positsioneerunute jutt. Et pelgalt kõnelused väärtustest saaksid tegelikult toimivateks abinõudeks inimest ja kultuuri hoidvate väärtuste kaitsel.