838

Andres Anvelt

Tallinn: Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita

Mina olen Andres Anvelt, Eesti justiitsminister.

Aastatepikkune politseitöö Eestis ja piiri taga on mulle õpetanud, et oma sõnade eest tuleb alati vastutada ning esikohale tuleb tõsta inimene, nii rõõmus kui mures. See on mu moto ka poliitikas, kus olen sotsiaaldemokraatide ridades aktiivselt tegutsenud aastast 2009, algul Tallinna linnavolikogu liikme, aastatel 2011–2014 Riigikogu liikmena. Pean oluliseks ausust ja kodumaa-armastust; seda, et vägivallal pole õigustust, et korruptsioon on vargus meie kõigi tagant ja et ühiskond on sama tugev kui tema nõrgim lüli. Minu hobideks on igasugune tervisesport, hea saun, filmikunst ja kirjandus nii lugeja kui ka kirjutajana.

 

Sotsiaaldemokraatide valitsemisaasta on olnud hea näide sellest, et Eestis on võimalik muuta valitsemist hoolivamaks, seadusi sotsiaalsemaks ning nii toimides ühendada inimesi ja ühiskonda. Aasta jooksul oleme julgenud seista silmitsi Eesti inimesi painavate probleemidega: tõstnud oluliselt lastetoetusi, võidelnud iga kümnendat eestimaalast enda ohjes hoidva kiirlaenuturu vohamisega, asunud survestama elatisvõlgnikke, haaranud sarvist perevägivallal.

Ma leian, et ükski inimene ei tohiks oma hädas üksi jääda. Meie oleme suutnud tõestada, et riik saab olla hoolivam kui pelgalt tuim reguleerija, kõrvalseisja. Riigi hoolivust näitab seegi, et oleme tõstmas siinsete alustavate ettevõtete konkurentsivõimet, võimaldades neil kaasata välisinvesteeringuid senisest hõlpsamalt. Oleme alles oma tee alguses – tehtust kindlasti ei piisa ja korda tuleb teha palju.

Meie tähtsaim ülesanne on tuua Eesti inimene palgavaesusest välja. See tähendab, et iga töö peab olema inimväärselt tasustatud. Ma ei saa kuidagi nõustuda juttudega sellest, et Eesti inimene ei suudagi rohkem teenida. See on vale. Olulisim on, et silme ees terendaks selge siht. Nelja aastaga 800-eurose alampalgani jõuda on Eestile jõukohane, ärgem alavääristagem endid.

Üle 20 aasta taasiseseisvunud Eestit on toonud meid tarbimisühiskonda, kus on arusaadavalt eesmärgiks kõrged sissetulekud ja soov hoida kokku õhukese riigi pealt. Kahjuks on kõige selle positiivse kõrval kinnistunud arusaam, et riik saab teha ainult minimaalse ning ülejäänu eest peab ühiskond ja üksikisik ise muretsema.

Justiitsministrina olen veendunud, et turvalisuse eest ja vägivalla vastu aitab kõige paremini seista inimese hea elujärg. Selleks tuleb meil abistada ühiskonnas nõrgemaid, tuleb neid järjele aidata. Siis oleme kokkuvõttes kõik rikkamad.

Häälekalt tuleb seista laste eest. Vaid kaitstud ja hoitud lapsed loovad meie homse turvalise ühiskonna. Siin on väljakutseid palju: toome lapsed vaesust välja, pakume neile võimalusi enesearendamiseks nii koolis kui ka huviringides, loome elatisfondi nende perede jaoks, kus üks lapsevanem on silmapiirilt kadunud ning paneme riigi neid otsima. Kool, kodu, tänav, lisaks noorte argine keskkond, internet, peavad olema turvaline nii meie lastele kui ka kõigile meile.

Meie ühiskond on täpselt nii tugev nagu tema nõrgim lüli. Kui me ei abista neid, kes igapäevaselt vägivalla all kannatavad, siis on ohus kogu ühiskond. Iga vägivallaakt peab saama reaktsiooni, sest kui me seda ei tee, siis ta kordub, jõudes lõpuks igale poole – õue, tänavale, kooli – ning tungib igaühe ellu. Perevägivallast saab koolikiusamine, varem või hiljem võib sellest saada tänavarööv. Me peame õppima rohkem märkama meie ümber neid, kes kannatavad, ning andma neile abikäe. Ja ma ei räägi üksnes riigist, vaid meist kõigist – riik üksi ei tee midagi ära, kui me igaüks eraldi ja ühiskonnana appi ei tule. Riik peab alati käituma seaduse järgi maksimaalselt, mitte minimaalselt, ent hoiakud algavaid meie endi peadest. Me kardame jätkuvalt hoolida, sest see olevat nõrkade tundemärk. Murrame sellise suhtumise ja seisame kõik koos meie inimeste eest!

 

ANDRES ANVELT

Erakonna aseesimees, SDE liige alates aastast 2009

Sündinud 30. septembril 1969 Tallinnas

Haridustee: 2003 Tallinna Tehnikaülikool (haldusjuhtimise magister), 2000 Tartu Ülikool (õigusteaduste bakalaureus), 1999 FBI Akadeemia, 1989 Tallinna Miilitsa Erikool, 1987 Tallinna 21. Keskkool

Töö: alates 2014 aasta märtsist justiitsminister, 2011–2014 Riigikogu XII koosseisu liige, 2007–2011 Kaitseväe juhataja nõunik, 2001–2003 Keskkriminaalpolitsei direktor, 1991–2006 Eesti Politsei

Romaanide „Punane elavhõbe“ (2007, vene keeles 2009) ja „Direktor. Ühe turu erastamise lugu“ (2010) autor. Filmi „Punane elavhõbe“ (2009) stsenarist

Abielus, tütre isa

Hobid: tervisesport, hea saun, filmikunst ja kirjandus nii lugeja kui ka kirjutajana.