947

Valter Parve

Pärnumaa

Valter Parve on sündinud 11.02.1945 Voltvetis, Pärnumaal. Abielus, kolm tütart, 5 viilapselast. Pärnakas alates 1981. aasta suvest, enne seda elas perega Hiiu- ja Tartumaal.

 

 Haridus:

Tartu ülikool – M.S.W. (1997)

Tallinna pedagoogika ülikool – keskkooli matemaatika õpetaja (1973)

Kilingi-Nõmme keskkool (1963)

 

 Töökohad:

Vana-Kuuste põhikool, matemaatika õpetaja (1970 -−1973)

Kärdla keskkool, matemaatika õpetaja (1973-−1974)

Lauka põhikool, direktor (1974− -1981)

Pärnu ühisgümnaasium, matemaatika õpetaja (1981− -1982)

Pärnu sanatoorne internaatkool, matemaatika õpetaja (1982-−1984)

Eesti Õpilasmalev, Pärnu piirkonna komandör (1984 -1985)

Pärnumaa Koolidevaheline Õppe-Tootmiskombinaat, direktor

EKP Pärnu RK, osakonnajuhataja asetäitja (1988−-1990)

Vanalinna põhikool, matemaatika õpetaja (1990-−1991)

Pärnu laste varjupaik "Oliver", juhataja ja kasvataja (1991-−1994)

Pärnu linnavalitsuse sotsiaalhoolekandeamet, juhataja (1994− - 2000)

Tartu ülikooli Pärnu kolledž, lektor alates 28.08.2000, lepingulisena põhitöö kõrvalt alates 01.09.1998.

 

 Viimaste aastate publikatsioonid:

2014 Satiiriliste pilalugude kogumik „Euroopalik väärtus ja naljamehed eestlased“”.

2014 „Lapse kasvukeskkonnast lähtuvad riskid“” ajakirjas „Sotsiaaltöö“ nr 32014 „Sotsiaalne talupidamine, turism ja ettevõtlus“” ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2

2012 „Lugeda või mitte lugeda kommentaare?“” ajakirjas „Sotsiaaltöö“ nr 1

2010 „Asendushoolduse kvaliteedist“” ajakirjas „Sotsiaaltöö“ nr 1.

2008 “„Korteriühistud on koostööks valmis” ajakirjas Elamu” nr 3

2008 „Külaseltsid – hoolekande kasutamata ressurss” ajakirjas „Sotsiaaltöö” nr 1.

2006 „Armastus ja koostöö” – õpilaskodudesse suunatud laste perede tugisüsteemiefektiivsust uuriva küsitluse kokkuvõte 03.11.2006. „Õpetajate Lehes”.

 

 Uurimistoetused ja lepingud:

Töötukassa pakkumisel koolitus „Sotsiaaltöö alused“juuni−juuli 2012.

Maamajanduse Infokeskuse poolt riigihankega tellitud   uuringu “„LEADER-tegevuste rakendamine Eestis” uurimisgrupi juht september 2008 – jaanuar 2009.  

Uurimisprojekt koostöös haridus- – ja teadusministeeriumiga põhikooli katkestanute toimetulekust, – alustatud 2003, aruanne esitatud 30.09.2004.

 

 Muu organisatsiooniline   tegevus:

MTÜ Selts Raeküla ja Gori Sõprade Seltsi liige alates 2014

2013 – CIF-Internationali valimiskomisjoni liige.

SA Eesti Toidupank nõukogu liige alates märtsist. 2010.

MTÜ „CIF–Estonia” (sotsiaaltöötajate vahetusprogramm)   liige alates 2002.

MTÜ „Tulevik” (heitunute resotsialiseerimine) liige alates 2001,     

Ajakirja "Sotsiaaltöö" toimetuse kolleegiumi liige - alates 1997.

Pärnu linnavolikogu liige 2005-−2009, ja alates 2013 -…

Aktsiooni “„Austa nõrgemat” korraldaja 1998 – 2013.

Pärnu džässi- ja kantrifestivalide, Pärnu teatripäevade toimkonna liige 1987− -1990.

 

 

Intervjuu 27.12.2014 Pärnu Postimehes Valter Parve: Kui mulle miski väga korda läheb, siis lapsed

Intervjueerija: ajakirjanik Tõnu Kann. Foto: Urmas Luik

 

Pärnu linnavolikogu liige, Tartu ülikooli Pärnu kolledži õppejõud Valter Parve üllatas jõulukuul 

avalikkust, üllitades satiirikogumiku “Euroopalik väärtus ja naljamehed eestlased”. Autor kõneleb 

valusa irooniaga ühiskonnas viimastel aastatel vaidlusi sünnitanud teemadel, nagu sookvoodid, naise 

ja mehe rollijaotus, laste olukord perekonnas ja koolis, teismeliste varaküps konkurents jms.

 

Teemad on valusad, raamatule on ette heidetud hea maitse piirist üleastumistki. Võib niimoodi 

tunduda küll, et ses raamatukeses on maitsevääratusi. Ajakirjas Pilkaja sagedusega üks lugu kuus 

ilmudes ei pruukinud see väga häirida, aga nüüd ühtede kaante vahel torkab silma. Püüan tegelikkust 

peegeldada nii, nagu seda näen ja kuulen, aga unejutud või laste lugemisvara need lood küll ei 

ole.Ma ei naudi roppusi ega nilbusi, aga elan kohas, mille lähedal noored õhtuti kogunevad ja sealt 

poiste-tüdrukute suust kuuldu on kaugelt hullem sellest, mida mõni pooljoomaste meeste seltskond 

kuuldavale tooks. Võib muidugi kõrvad kinni katta, aga kas peaks? Võib ka harjuda, aga kui saab 

valida, siis... Olen jätnud vaatamata ropendamisega täidetud teatritükid. Olin 2013. aastal Paides 

esimesel arvamusfestivalil ja seal lavalt ühe nii-öelda arvamusliidri ligemale 200 kuulaja kõrvu 

saadetud repliigid olid tulvil fakkimisi. Tekkis küsimus: on see mingi uus eneseväljendusvorm või on 

tegu käitumishälbega?

 

Kirjutate palju soorollidest ühiskonnas, miks see teema teile huvi pakub? Kaks aastat tagasi olin 

külas Rootsi kolleegidel ja just sel ajal võttis nende ülikooli ühes kateedris hoogu halenaljakas 

skandaalikene. Mu vastuvõtja, tark nägus daam, oli lehemehele intervjuu andnud ja lugu ilmus 

ajalehes koos mõne fotoga temast. Teine daam, samuti doktorikraadiga, heitis esimesele avalikult 

ette, et too oli lubanud end pildistada koos naiselike aksessuaaridega, nagu käekott ja muu selline. 

See ülepingutatud sooneutraalsuse nõue tundus jabur. Kuulsin sealsamas Rootsis vihjeid naistest, 

kes nagu mehed käivad Taimaal seksi ostmas. Laiemas plaanis on sugudevaheline võrdsus ju 

kiiduväärt, aga isiklikus plaanis oli minul näiteks raske lõpuni vaadata filmi “Paradiis. Armastus”, mis 

räägib valgetest seksituristidest – naistest – ühes Aafrika riigis armastust otsimas. Eelmise nädala 

päevalehes ilmus lugu Prantsusmaalt, kus rühm naisi oli mänguasjade poes probleemi tegemas 

sellest, et poistel ja tüdrukutel on soo põhjal eristatavad mänguasjad. Tundub, et kui heaoluriikide 

inimestel ei ole enam muret oma igapäevase toimetuleku pärast, hakkavad nad muresid välja 

mõtlema.

 

Kas selliste üksikuks jäänud armastuseotsijate amoraalsus või eluvõõraste naise sõjakus võib 

peituda juba nende plikapõlves? Nii ja naa, ühest vastust sellele pole, kõik on väga individuaalne 

ega sõltu soost. Üksiolek on probleem meestegi jaoks. Veelgi valusam on kooselus kogetav üksindus. 

Kogumiku tõsiseim lugu on „Soovitusi inetutele tüdrukutele“, mis räägib sellest, kuidas noored 

naisehakatised on oma liidripositsiooni ja enesehinnangu tõstmise nimel valmis teisi tüdrukuid mutta 

tampima ja sellega ohvrite (aga ka enda) elu ära rikkuma. Saan aru, et moraali lugemine vist eriti ei 

aita, seda on tehtud küll. Ehk aitab, kui probleemil vint üle keerata, olgu või väikese maitsevääratuse 

hinnaga, ja võib-olla just nii juhtida tähelepanu traditsioonilistele naiselikele väärtustele. Seda võiksid 

kaaluda klassijuhatajad. Eelmisel nädalal oli ühe suure tiraažiga lehe sisututvustuses juttu sellest, 

kuidas tuntud lauljatar pidi põhikoolis õppides ära kannatama sõimu nagu „paks”, “lehm” ja muu 

selline. Sama teemat käsitleti ühes hiljutises telesaateski. Lastele räägitakse söögi alla ja söögi peale 

nende õigustest, ehk peaks sinna lisama teiste inimeste õiguse eneseväärikusele. 

 

Kas kooliõhkkonnas on midagi väga viltu? Alustan kaugemalt. Malta astus Euroopa Liitu koos Eestiga 

ja on väga kuulsa ajalooga saareriik: end kaitsti nii Osmanite impeeriumi kui teise maailmasõja 

teljeriikide rünnakute eest. Nüüd on toona vallutamata jäänud kindluse väravad avatud ja sisse 

lastud kahe peaga lohe nimega „Tolerastia ja poliitkorrektsus“, mille üks tagajärg on nurisemata 

kõige võõra ja kahjuliku ärakannatamine. Malta kooliõpetajate seas sügisel tehtud uuringu tulemuste 

põhjal ei julge üheksa õpetajat kümnest enam õpilasega kahekesi klassiruumi jääda, näiteks 

järeleaitamistunde teha. 57% vastanutest – vastajaid oli ligemale pool tuhat – ei suhtle enam 

õpilastega online. Õpetjad on hakanud kartma. Hirmu toidavad laste väljamõeldud süüdistused 

väärkohtlemises koos järgnenud kohtulugudega ja õpetajad tunnevad end kaitsetuna. 84% neist 

ei usu, et tõde välja selgitatakse. Abinõuna nähakse valvekaameraid või läbipaistvaid seinu. Üks 

õpetaja kirjutas: „Väldin oma varasemat kommet jääda vahetunni ajal klassiruumi koos vähese arvu 

õpilastega aitamaks neil kodutöid teha.“ Teine ütles: „Kui olen jäänud kahekesi õpilasega, olgu uks 

avatud ja meievaheline vahemaa kolm meetrit.“ Seda on vist juba juhtunud meiegi koolides, et 

lapsed, kellel käes õigused välja mõelda olematuid rünnakuid, on rikkunud neist hoolinud inimeste 

elu.

 

Jabur olukord tõesti. Olin läinud nädalal juttu ajamas ühe Pärnu gümnaasiumi lõpuklassi õpilastega 

ja kuuldust hakkas kole: kanepilembus levib katkukiirusel üha nooremate laste seas. Ehk peaks 

valitud-palgatud vastutajad kohe tagajalgadele tõusma ja energiliselt tegutsema hakkama selle 

nimel, et lapse õigus olla terve saaks tagatud tegelikkuses, mitte ainult sõnades? Või oodatakse 

Toompeal märguannet Brüsselist, et „noorte sõltuvuskäitumisega tegeleme homsest kuni uue nädala 

teisipäevani“? Ja enne ning pärast seda reguleeritakse neid valdkondi, mis nagu eriti sekkumist ei 

vajagi – asendustegevus nii-öelda. Toompea eelmine võimuliit lükkas paari aasta eest tagasi eelnõu, 

mis piiranuks alkoholi telereklaami ka pärast kella 21. Kas poliitikud tõsimeeli usuvad, et teismeline 

on sel ajal juba unevoodis? Kui nad nii arvavad, ei piisa sellise jaburuse kirjeldamiseks enam kergetest 

maitsevääratustest! Sama kehtib nende parteijuhtide kohta, kes noori naisi oma reisisaatjateks 

värbavad ja neile hiljem parteilises toiduahelas sooja koha kingivad. Või näiteks paljuräägitud 

lugu riigikogu härrast, kes esitas oma majoneesiostu tšeki kinnimaksmiseks kuluhüvitiste arvelt ja 

kandideerib nüüd jälle rahvaesindajaks. Õiguskantsleri hinnangul elab Eestis vaesuses pea 60 000 last 

ja seal üks – vabandage maitsevääratuse pärast – ei suuda oma viiekordse Eesti keskmise palga eest 

endale majoneesi lauale osta!

 

Kui kaua te juba satiiriga tegelete? Esimesed lood saatsin Pikrile umbes 35 aastat tagasi, neist üks 

vist isegi ilmus. Pikri „Huumori koolis“ läks pisut paremini. Perega 1973. aastal Hiiumaale kolides 

õnnitlesin ennast kohalikus lehes sünnipäeva puhul – seegi tahtis vist huumor olla. Pilkaja hakkas 

ilmuma 2011. aasta kevadel ja seal olen avaldanud kokku ehk 30 juttu.

Kirjutate muudki kui satiiri. Kaks aastat tagasi kirjanike kampaaniaüritusel tutvustas Asko Künnap 

oma haikuloomingut. Järgmisel hommikul ärgates tajusin üllatusega, et iga tõsisem mõte hakkas kuju 

võtma sellessamas rütmis, aga haikud need muidugi pole. Ajakirjanduses ilmunud arvamuslugusid 

pole kokku arvanud, aga neid võib olla saja ümber. Mis minu valitud teemadesse puutub, siis ma 

lihtsalt löön häirekella, kui Eestis inimesi raisatakse või kui siinse maarahva elutarkuse asemele 

rumalavõitu „väärtusi“ sisse tahetakse tuua. Moskvast tulnud lollustele suutsime vastu hakata, 

aga lääne ajupesu ees oleme abitud. Mõnest saatkonnast või pangakontorist tulnud iga vihje peale 

lähevad meie juhtoinad sõgedaks. Kas meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus asuvad nüüd 

Brüsselis? Ma ei saa väita, et neis lugudes peidetud mõtted on täpselt minu arvamused, mina neist 

paljusid niimoodi välja ei ütleks. Aga kui olen need perekond Mulli viis tegelast kord „elama pannud“, 

on igal kujul oma mõtete loogika. Seda päris õiget nalja ma teha ei oska, kogumiku kõik lood on 

rohkem iroonia, satiir, sarkasm, valu. Püüan kirjutades olla niisama täpne ja terav, kui Gori oli oma 

karikatuurides, aga temaga võrreldes jään muidugi alati õpipoisiks.

Kui ma kellegi pärast väga mures olen, on need lapsed ja noored ehk meist, täiskasvanutest, sõltuvad 

kodanikud, kes peavad suutma üles kasvada meie loodud reostuse keskel, olema seejuures õnnelikud 

ja armastama kodumaad. On see neile jõukohane?

 

CV

* Valter Parve on sündinud 11. veebruaril 1945. aastal Voltvetis Pärnumaal, abielus, kolm tütart, viis 

lapselast, Pärnu linna elanik alates 1981. aasta suvest.

* Lõpetanud Kilingi-Nõmme keskkooli, Tallinna pedagoogilise instituudi 1973. aastal 

matemaatikaõpetajana ja kaitsnud sotsiaaltöö magistri kraadi Tartu ülikoolis.

* Töötanud õpetaja ja kasvatajana, olnud organisatoorsel tööl Eesti õpilasmalevas, juhtinud 

õppeasutusi, olnud Pärnu linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja ja lektor Pärnu 

kolledžis.

* Parve on kirjutanud Eesti väljaannetele enam kui sada artiklit peamiselt sotsiaalabi, vabatahtliku 

töö, linnavalitsemise ja osalusdemokraatia teemal.

* Ta on osalenud mitmes sotsiaalabialases uurimistöös või neid juhtinud.

* Parve osaleb Raeküla seltsi ja toidupanga töös, on ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumi liige ja tegev veel 

mitme sotsiaalse programmi töös.

Hobid ja tunnustused

Koolikohustuse täitmine ei liigitu küll hobiks, aga õppida on mulle alati meeldinud. Esimese klassi lõpetasin kiituskirjaga, sealtmaalt edasi läks n-ö tavaliselt. Pole kunagi olnud ega jäänud ka viimaseks. Uhkust võin tunda selle üle, et kui pärast kolmeaastast äraolemist (sundaeg sõjaväes 1964−1967) jätkasin 1963. aastal alustatud õpinguid TRÜ-s, siis ühel semestril jõudsin kõrgendatud stipendiumini. Hilisemas tööelus on ilmselt uudishimu ja uue kogemise rõõm olnud need, mis on mind viinud professionaalse enesetäiendamise CIF Internationali programmidesse Rootsis (2000), Austrias (2006), Austraalias (2009) ja Hollandis (2013). Ega sinna juurde kuuluv päevi täitev, küllaltki kurnav võõrkeelne suhtlemine ja nädalaid võõrastes kodudes elamine vist hobi mõõtu välja ei anna, aga ma läheksin jälle ...

Sama lugu on sekeldamise või korraldamisega: püüd harmoonia või korrastatuse poole sunnib kulutama aega ja energiat, selmet nautida asjade rahulikku kulgemist. Mõnikord toob tulemus ka tunnustuse ja siia sobib näiteks Nõukogude Liidu haridusministri aukiri aastast 1978. Olin sel ajal Hiiumaa Lauka kooli direktor ja mind hakkas häirima üks vastuolu: emadel-isadel oli nädalas viis tööpäeva, aga lapsed pidid laupäeviti koolis käima. Lükkasin protsessi (poolt- ja vastukoosolekud, loa taotlemine) käima ning mõne aja pärast oli meie kooli lastel kaks kosumispäeva vanemate seltsis (olime mõnda aega vist esimene selline haridusasutus). Siin pean ma ise tunnustama ENSV haridusministeeriumi kõrget ametnikku Kalju Lutsu, kes mulle ütles: „Olgu teil seal Laukal kaks tunniplaani: üks igapäevaseks kasutamiseks ja teine (kuuepäevane) seks puhuks, kui me kontrollima tuleme.” Tänapäeva bürokraatia – tehke järele! Tunnustan ka Hiiumaa tollast parteipealikku Hillar Ellerit, kes kannatas minu näol ära selle, et üks seitsme aasta jooksul n-ö nomenklatuuri kuuluv koolijuht ei olnudki EKP liige: tänased sundparteistajad – võtke õppust! Oli aegu, kus mulle meeldis millegi teokstegemisel asjaline olla. Lõin suure rõõmuga kaasa Pärnu Fiesta, džässi- ja kantripidude korraldamisel ning näiteks meie 1987. aasta jõulukantril osalenute loetelu on järgmine: Kukerpillid, Kavaler, Lee, Rodeo, Kapell, Prohvet, Pääsupojad, Lustipill, Terav Pilk, Rentaablus, Country Hour, Rock Hotel, Tiiu Roostalu, Tõnu Tepandi, Andrei Marder, Priit Pedajas, Heidi Kruuse, vennad Johansonid. See ongi tunnustus, et sedavõrd olulised muusikud meie kutsele vastasid ja Pärnusse rõõmu tõid, korraldajate pakutud öömaja oli kogu tasu neile. Vello Tamme graafiline leht ja Jüri Teinburgi meened kandsid sama vaimu – olid n-ö õhinapõhised, tehtud tasuta.

Missivõistlus „Pärnu roos” sai vist teoks pisut varem kui selle analoog Tallinnas. Eeskuju polnud ja just selles ettevõtmise suur võlu peituski: koos mõttekaaslastega tuli asi ise üles ehitada. Osalejad valisid Pärnumaa keskkoolide lõpuklasside noormehed ja nende seast sai iga missikandidaat omakorda võistlusele kaasa kutsuda kaks saatjat. Palusin žürii liikmetel lisaks neidude missikatsete hindamisele varjatult jälgida ka neid saatvate noormeeste käitumise härrasmehelikkust ja selleski kategoorias selgitati välja võitjad. Miss ilma hooliva meheta on pool asja!Koos Ingo Normetiga korraldasime Pärnu teatripäevi ja ärkamisajale kohane oli nende mängukavagi. Näiteks kurva ajaloosündmuse meenutamiseks olid 25.−27. märtsil 1988 toimunud päevade kava järgmine: Pärnu teatri „Minek”, Luuleteatrilt „Varius” „Arbujate aegu”, Priit Pedajase „Öölaulud” koos A. Vahemetsa ja E. Laasi esitlusega „Fakte ENSV ajaloost”, Pirgu laulu- ja näitemängu seltskonnalt „Aruanne”, TRA Draamateatrilt „Vaikuse vallamaja”, Tarmo ja Toomas Urbilt „Ununevate õhtute laulud”, Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa „Öötöö”, Noorsooteatrilt „Kuning Herman I” ning Jaak ja Mart Johansonilt „Oma sõprade laulud”. Oli puhas rõõm nii kaalukad mälukandjad Pärnusse kokku tuua, nende esinemispaigad olid laiali üle linna ja maakonna. Järgmise aasta teatripäevadel (21.−25.03.89) esitasid Venda Tammann ja Elmar Trink A. Rammo loomingul põhineva kava „Venemaale piknikule ehk ellujäänud mehe laulud” IX kooli saalis ning Hando Runneli ja Väino Uibo kava „Aja Lugu” kõlas nii Pärnu kinos Mai kui ka Nõmme sovhoosi klubis. Merle Karusoo lavastust etendati Vändras. Mikk Mikiveri allkirjaga Eesti Teatriliidu aukiri (1989) oli ja on minu jaoks ülisuur tunnustus. Kurioosum või mitte, aga Pärnu 1989. aasta teatripäevade plakati allservas on pöördujaks märgitud EKP Pärnu Rajoonikomitee – mu toonane tööandja.

Puudus igasugune kõrvaline surve või soovitus millegi niisugusega tegeleda, aga aeg oli selline ja nii me siis koos Helmut Aasamäega korraldasimegi Pärnu muuseumis kristliku pärandi näituse:temalt haruldased piiblitrükid ja mina sain Kadrioru kunstimuuseumilt laenata kümmekond teemaga haakuvat maali (valdavalt XIX sajandist).

Oma praeguses eluetapis võin suviseks hobiks pidada aiatööd, alates 2008. aastast rajame koos abikaasaga Jaapani aeda. Talvisel ajal pakub rõõmu vinüülidele salvestatud muusika kogumine, kuulamine ja vahendamine. Näiteks jaanuari viimastel päevadel on Austria nädala käigus mul kolm esitlust: kohvikus Grand Cafe, Pärnu haiglas ja Raeküla Vanakooli Keskuses. Eelmise suve üks meeldejäävamaid ülesastumisi toimus Kosmonautika Puhkekeskuses, kus Jaak Jõekallas rääkis Miliza Korjuse raamatu saamisloost ja mina täiendasin seda valitud paladega vinüülidelt. Hobide hulka võiks mahtuda ka laulmine. Kohe ülikooli astudes sai minust Tartu akadeemilise meeskoori ja hiljem Pärnus segakoori Endla liige. Vahepealsesse aega mahub ka kaasalöömine Hiiu Kaluri meesansamblis. Õpilasmaleva ajal kokkukasvanud kamraadid moodustavad senini regulaarselt koos käiva klubi, mis omakorda veel Lauluvelled kokku toob. Kõige intensiivsem lauluaeg oli aga EÜE Lindi 1978. aasta rühmas – istusime koos peaaegu igal õhtul. Pisut kahju, et seltskondlik kooslaulmise komme on hakanud ära kaduma, kuid selle nukra trendi taustal annab lootust viimase „Augustiunetuse” ajal kogetu – mõnes telgis lauldi hommikuni. Minu isa Artur Parve oli pillimees ja kandlemeister, ema Alie Parve osales veel pensionipõlves külakapelli tegemistes ja meie peres oli palju muusikat – tollest ajast on mällu jäänud paljude laulude (näiteks „Lepalind”, „Postipoiss”, „Kaugel, kaugel”) sõnad. Sellele tuli toeks trompeti mängimine K-Nõmme keskkooli tantsuansamblis. Võin head meelt tunda, et üks tütardest sai sõbraks mandoliini ja teine harfiga. Samuti on mitmes kooris laulnud vend Margus Parve.Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhtimise kõrvalt alustasin 1998. aastal loengutega TÜ Pärnu kolledži vast avatud eriala, sotsiaaltöö korralduse tudengitele. Oma isikliku kogemuse jagamiseks mõtlesin välja aktsiooni „Austa nõrgemat”, mille eesmärk oli tõsta liiklusviisakust ja kuhu alati kaasasin üliõpilasi. Aktsiooni vedamine kestis üle 15 aasta. Tänu sponsoritele saime vöötraja eest lugupidavalt peatunud sõidukijuhte premeerida tasuta autokütusega ja ehk tähtsamgi veel – teemat positiivses võtmes alati ka Pärnu Postimehes kajastada. Oli naiivne lootus, et ehk õnnestub jalakäijaid pisut koolitada: „Tõsta pilk ja märka seda sohvrit, kes sind märkas, viipa või naerata talle!” Kahjuks pole seda juhtunud, olen pea iga päev roolis ja näen vaid neid mahapööratud pilkudega üle sõidutee libisevaid inimesi. Vast on aeg liiga lühike olnud, ehk peaks jätkama? EMSL-i aukiri aastast 2000 on märk, et mõtet on toetatud ja kui sponsoreid leian, siis ehk jätkamegi.

Koostöö meie kohaliku lehega on olnud tihe, sest nii laste varjupaika Oliver (alates 1991) kui ka kasuperendust (alates 1993) arendades oli vaja inimestele neid uudsevõitu teenuseid selgitada. Olen ilmutanud kokku ehk sadakond artiklit ja autorina pälvisin Pärnu Postimehelt väikese Jannseni preemia (2008).

Enamiku oma tööelust olen pühendanud lastele ja noortele ning on ju tore, kui seda on hinnatud: kannan uhkusega Tartu ülikooli kuldmärki. Mu töökohas TÜ Pärnu kolledžis ripuvad seinal UNICEF-i Eesti rahvuskomitee tänutäht (2009) ja ESTA aunimetus „Elutöö tegija sotsiaalvaldkonnas” (2012). Presidendilt sain 2006. aasta veebruaris Valgetähe viienda klassi ordeni, saateks tekst „Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks”. Üks kallimaid tunnustusi on väike valge vildist hiireke, mille 2013. aastal Kärdla kohvikute päeval kinkis mulle kohaliku nukuteatri eestvedaja Kristi Ojasalu: olin 40 aastat tagasi tema õpetaja olnud ja nüüd meenutas ta seda sõnadega: „Teie tunnis sain ma üle hirmust matemaatika ees.” Isegi kui see oleks ainuke positiivne tagasiside, võiksin tehtuga üsna rahul olla.Kõige olulisem kiitus mulle on mu kolm tütart, tänu neile võin uhkusega isa tiitlit kanda.