898

Kristina Kallas

Ida-Virumaa

Sirvi meie ajakirja

 

Minust

Olen sündinud ja üles kasvanud Ida-Virumaal väikeses tööstuslinnas Kiviõlis. Pärast keskkooli lõppu suundusin õppima Tartusse ja seejärel magistriõpinguteks aastaks Budapesti. Olen mõnda aega elanud ka Poolas, Saksamaal, Indias ja Vietnamis. Kuid iga kord pikemat aega välismaal elades tunnen lõpuks siiski vajadust Eestisse naasta. Pean ennast maailmakodanikuks, kes saab hakkama igas maailma nurgas, kuid olles samal ajal ka Eesti patrioot. Mulle meeldib Eesti väiksus ja avatus, aga ka paindlikkus ja inimeste looduslähedus. Eesti on lisaks mujalt maailmast vaadatuna väga turvaline paik ning seetõttu soovin, et mu kolm last kasvaksid just Eestis.

Olen hariduselt ajaloolane, kuid doktorikraadi kaitsen lähiajal poliitikateadustes. Töötan viimased seitse aastat sõltumatus poliitikauuringute keskuses, kus meie väike analüütikute meeskond viib läbi uurimusi Eesti valitsuse tegevuse kohta. Tegeleme poliitikateemadega, mis on Eestis hetkel väga olulised - rahvusküsimused, lõimumispoliitika, kodakondsuspoliitika ja ränne, aga ka laste õiguste kaitsega ning inimeste võrdsete võimalustega ühiskonnas. Näiteks koostan ma igal aastal aruannet Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile põhiõiguste olukorrast Eestis.

Möödunud 2014. aastal olin väga tihedalt seotud Ukrainaga. Olen koos oma heade tuttavatega „Ukraina heaks!“ kampaania üks eestvedajaid. Kampaania raames abistame Ida-Ukraina sõja ohvreid, peamiselt põgenikke, kellest 90% moodustavad naised, lapsed ja vanurid. Ukraina konflikt on mulle õpetanud kui habras on rahu. Samuti olen tegutsenud OSCE vaatlejana Ukrainas.

 

Mida pean oluliseks?

Rahvusküsimused on olnud mulle alati südamelähedased, kuna olen ju kasvanud üles mitmerahvuselises ja -keelelises Eestis ja selle veelgi mitmerahvuselisemas nurgas Ida-Virumaal. Minuga on lapsest saati käinud kaasas eesti ja vene keel, hilisemas elus on lisandunud inglise ja poola keel. Pean oluliseks, et rahvussuhetes Eestis tekiks sootuks uus olukord, kus kaob vastastikune umbusaldus ja konflikt ning tekib koostöötahe ja ühtsustunne.

Pean tähtsaks, et Ida-Virumaa majandus ning elukorraldus areneks ning Ida-Virumaast saaks paik, kuhu tullakse, mitte kust ei minda. Leian, et Eestist võiks saada paik, kus kõigil on hea elada ning seda olenevata nende rahvusest.