882

Jaanus Sahk

Hiiumaa, Läänemaa ja Saaremaa

Jaanus Sahk

Olen sündinud 1953. aastal Eestimaa südames Imaveres. Ema oli raamatupidaja ning isa ehitaja ja mesinik. Algkooli lõpetasin Imaveres, keskkooli Põltsamaal. 1977 sain tollasest TPI-st soojusenergeetiku diplomi. Tööle suunati mind Haapsalu KEK-i ja Haapsalus elan tänaseni. 1985. aastal asusin tööle kalurikolhoosi "Lääne Kalur" peaenergeetikuna, sealt läksin 1,5 aastaks Rootsi, kus töötasin ühes Stockholmi jõujaamas valveinsenerina. Kuna töö toimus rahvusvahelise praktikalepingu alusel ilma tööloata, siis 1,5 aasta möödudes sai riigis viibimise lubatud aeg täis. Pere oli Eestis ja mul ei olnud soovi Eestist lahkuda. Tagasi tulles tehti ettepanek  asuda ametisse Lääne Maavalitsusse. Septembris 1993 alustasin nõunikuna ja töötasin kuni 2004. aastani, kui maavanema töölepingu aeg sai täis. Energeetika on olnud minuga pidevalt kaasas ja järgnevates töödes-tegemistes esikohal. Neli aastat tegelesin jäätmete energeetiliste kasutusvõimaluste laiendamisega (jäätmekütused, jäätmete otsepõletus ja biogaasi tootmine). 2009−2014 juhtisin EAS-i energiatehnoloogia programmi. Praegu pean pensionipõlve, kuid kuna tervis on igati hea, siis huvitava väljakutse korral sooviksin veel 8-10 aastat töötada.

1976 abiellusime abikaasa Enega ja koos oleme tänaseni. Perre sündis kaks poega. Vanemal pojal õnnestus elada koos meiega 14. eluaastani. Noorem poeg Tõnis tegi aastaid tublisti sporti, millele meie kaasa elasime. Tõnis on viiekordne Eesti meister kaugushüppes ja Eesti kõigi aegade kolmanda tulemuse omanik. Praegu on ka Tõnise pere Haapsalus. Tõnis tegeleb plasttoodete rotatsioonvalu vormide disainimisega Solid Worksi arvutiprogrammi toel. 1,5-aastane lapselaps Teele on vanavanemate tõeline silmatera ja suure rõõmu allikas. Juba varakevadel käime abikaasaga meres ujumas ja seda niikaua, kuni teised inimesed paksemad riidede kapinurgast välja otsivad. Suur kirg ja ühine huvi on ka suvine ja sügisene mets ja metsaannid ning koduaias askeldamine.

Olen alati olnud poliitikahuviline ja mõelnud kaasa nii Eesti kui ka muu maailma asjadele. Aastate jooksul on tekkinud arusaamine, kuidas asjad käivad, miks need just niimoodi on ja isiklik ettekujutus, kuidas need võiksid ja peaksid ideaalis käima. Kuid ideaal on olukord, mille poole peaksime liikuma, kuid mis kunagi ei saabu. Praegu on olukord minu arvates kahjuks selline, kus me ei liigu mitte ideaali poole, vaid kaugeneme sellest. Seetõttu leian et Eestile on vaja muutusi. Muudatused võimaldavad jälle kurssi sättida. Teatud objektiivsetel põhjustel on sotsiaaldemokraatia olnud Eesti poliitilisel maastikul nõrgalt esindatud ja loodetavasti see olukord muutub. Usun, et Läänemaal on palju neid inimesi, kes minu arusaamisi jagavad. Kui nad hääletavad minu poolt, siis saan ka mina anda oma panuse Eesti paremaks muutumisel.